Korteritehingute hind regionaalarengu mõõdikuna

Postimehes ilmus Rivo Noorkõivu artikkel "Korterite hinnad peegeldavad regionaalset tasakaalustamatust", mis analüüsis korterituru regionaalseid erinevusi. Maa-ameti 2018. aasta andmetel oli maakondade lõikeskorteritehingute m² keskmine hind kõrgeim Harjumaal - 1 720,1 eurot - ja Tartumaal - 1 279,8 eurot, seejuures hinnatase Tartumaal oli ligi neljandiku võrra madalam. Järgnevad Pärnu maakond (54% Harjumaa tasemest) ning Saare ja Lääne maakonnad. Teistes maakondades jääb hind juba alla 25% Harjumaa taset. Linnade ja valdade lõikes oli korteritehingute m² keskmine hind kõrgeim Tallinnas (1 841,35 eurot) ja pealinnaregiooni „kuldsesse ringi“ jäävates valdades, näiteks Viimsis (1 653,27), Raes (1 623,72) ja Harkus (1 407,50). Üle 1 000 eurose hinnaga m² eristuvad veel ka Tartu linnastu mõned omavalitsused (Tartu, Luunja, Kambja) ja Pärnu. Tartu linn on korterite hinnatasemelt seitsmendal kohal (1 377,02 eurot m²) ja Pärnu linn 13. kohal. Hinnatase enam kui 1 000 eurot m² oli kokku 16 linnas ja vallas, s.o 20,3% KOVidest. Korterite m² hinnaklassi 500-1 000 eurot ja 300-499 eurot jäi mõlemasse 11 omavalitsust. All 300 euro oli korteritehingute m² hind 41 omavalitsuses.

Riigi regionaalarengu seisukohalt on oluline senisest palju tõhusamalt tegeleda eluasemepoliitikaga ja mõtestada jätkuvalt avalik huvi eluaseme võimaluse ja valiku kujundamisel suurtest keskustest väljapool. Keskvalitsus koos kohalike omavalitsustega peaksid omama visiooni Eesti asustuse pikaajalisest tulevikust ja kujundama teadlikult selle arengut. Selle poliitika osaks on nii lagunevate ja tühjalt seisvate hoonete lammutamine, lahenduste elluviimine paneelmajade kestvuse pikendamiseks, korterite kohandamine rahvastiku vananemisega ja uute peremudelitega,  kulude kokkuhoiud energiasäästmisest, tehnoloogiate rakendamine „tarkade majade“ kujundamiseks ja elamispinna mugavuste parandamiseks. Samuti on oluline suurendada kohalike omavalitsuste võimekust osaleda maa- ja planeerimispoliitikas ning elamupoliitika finantsinstrumentide arendamises, mis on seotud sotsiaalpoliitikaga, töökohtade ja majanduskasvu stimuleerimisega.