Töökohad peaks nutikalt regionaalarengut toetama

Maalehes (12.01.2017) ilmus Rivo Noorkõivu artikkel „Töökohad peaks nutikalt regionaalarengut toetama“. Eestis on hõivatuid ligikaudu 657 000, kellest ca 591 000 on palgatöötajad. Avalikus sektoris tervikuna on täistööaja arvestuse järgi hõivatud ca 135 300 töötajat, kellest ca 87% on valitsussektoris. Viimane omakorda jaotub ca 55 300 töötajaks keskvalitsuses ja ca 62 300 kohalikes omavalitsustes. Keskvalitsuse täistööaja arvestuse järgsest töötajate koguarvust on 45% hõivatud Tallinnas, 22% Tartumaal ja 6% Ida-Virumaal, mujal oluliselt vähem.

Riigiülesannete analüüsis (Rahandusministeerium, 2016) on nimetatud 35 asutust (3 300 töökohta), mille osalist või täielikku Tallinnast väljaviimist võiksid ministeeriumid ja asutused kaaluda. Tänaseks jõutud kavani ca 300 töökohta pealinnast välja viia. Sellise arvu töökohtade väljaviimise mastaap on kahvatu ja vaid piisk riigi regionaalarengu tasakaalustamise suunamiseks.Kaalukama efekti saavutamiseks on vaja korraldada „silotornide“ üksikotsuste põhine töökohtade laialipuistamine ümber klastripõhise lähenemise alusel, koondades omavahel haakuvaid asutusi ja sidudes need kohalike arengueelduste ja vajadustega. Ressursse on selleks mõistlik kontsentreerida hoolikalt valitud kohtadesse, näiteks Ida Virumaale ja Tartusse. Pealinnast väljaviidavad asutused peavad olema elujõulised ka pikemas perspektiivis ja looma piirkondade elukeskkonnale lisandväärtust. Sellisel juhul on võimalik kohtadel ka erasektorisse luua töökohti lisaks. Vajalik on luua stimuleerivad mehhanismid kohaliku omavalitsusliku põhimõtte tugevdamiseks ning otsustusõiguse riikliku tsentraliseerimise ja võimu elanikust kaugenemise peatamiseks.